Samovari süütamiseks on parem kasutada kasetohust või kasetõrvikut (saab ka kimbuna). Kuiv puu võtab hõlpsasti tuld.
Odavaim ja soodsaim kütus söesamovari jaoks on hakkpuit, kännud ja oksad. Puidu põlemisel on ahjutorus kõige kuumem koht leegitoru ahenemise koht, ehk kaelale ülemineku koht. Vesi soojeneb sel juhul ka samovari kere ülaosas ja jääbki sinna, konvektsiooni ja vee segunemist ei toimu, ning on tõenäoline, et samovari kraani kaudu väljalastud vesi on külm ja keetmata.
Kõige atraktiivsem, tasuta kütus - kuivad männi (harvem kuuse) käbid, põlevad kiiresti läbi (avanenud käbid ei sega õhuvoolu), lisavad veele meeldiva okaspuu maitse, nii saad kuulsa "suitsu tee". Sageli lisatakse käbidsid tuletorusse, visates need otse läbi suitsukorstna ülemise ava. Lastele lõbu, samovari jaoks kütus ja teele aroom. Kui käbidega liialdada lakkab ajutiselt põlemine kolbas. Torust hakkab eralduma valge okaspuusuits, mis tõrjub eemale putukaid ning annab naabritele märku, et on aeg pirukaid ahjust välja võtta ja külla sättida - samovari teele.
Süsi (mitte kivisüsi) on söesamovari jaoks parim kütus, see annab tugeva ühtlase kuumuse. Kõrgeim temperatuur on põlemisalal, allpool asuval restil. Samuti soojeneb keres alumine veekiht, mis liigub ülespoole, selle kohale tuleb külmem vesi asemele, seega toimub kogu samovaris oleva vee loomulik segunemine ja ühtlane kuumenemine. Põlemine ei tohiks olla liiga intensiivne, kuna see vähendab tõhusust, suurendab soojuskadu ja seega ka keemisaega.
Kuiva kütuse heaks põlemiseks on vaja tõmbejõudu, selleks kasutatakse suitsu toru. Samovari süütamisel saab puhuda läbi samovari põhjas oleva toru, läbi puhurite. Aga miks mitte vanaisa meetodit - samovari paisutamist saapaga.
XX sajandi alguses toodeti samovarid, mis töötasid alkoholi ja petrooleumiga, nüüd enam mite.